Minu esimene maraton!

Ühest küljest tundus, et need kuud möödusid meeletu kiirusega, kuid teistest küljest oli viimastel päevadel tunne, et tunnid mööduvad eriti aeglaselt. Ja nüüd on see päev möödas. EDIT: Tegelikult on juba peaaegu 2 kuud sellest päevast möödas ning ma pole endiselt jõudnud kokkuvõtet kirjutada.. Päris halb!

Maratoni eelsel nädalal läks valesti päris palju asju. Kõige hullemaks loen ise seda, et tööl oli üpris pingeline nädal ja seetõttu olin pidevalt väsinud ja tujust ära. Ja nagu minu puhul ikka, siis esimesena langeb ära korralik toitumine. Ma pole viimastel nädalatel kokku ka nii palju söönud kui sel nädalal. Kahjuks aga polnud need valikud kaugeltki mitte tervislikud. Samuti oleks võinud rohkem mineraalvett juua. Tegelikult kui välja arvata see poolik spordijoogi tablett, mille mõned päevad enne ära tarbisin, siis ei joonud ma mitte ühtegi liitrit mineraalvett. Ja see, mu sõbrad, on minu puhul enne suurt võistlust ikka suur haruldus. Lisaks käisin laupäeval härrale sügisjooksul kaasa elamas. Jooks ise oli ju üsna lühike ja seisma ei pidanud eriti kaua, aga see, et ma otsustasin selleks jalga panna vanad jooksutossud oli väga vale otsus! Mu jalad valutasid pärast kojujõudmist korralikult ning ka õhtune soojendusring oli nende pinges jalgadega väga raske.

Ma arvan, et alles pühapäeva hommikul jõudis mulle tegelikult kohale, kuhu ma ennast mässinud olen. Äratus oli pühapäeva hommikul kell 6, sest pidin enne starti veel süüa ka jõudma. Mul on hea meel, et otsustasin maratoni just Tallinnas joosta, sest siis ei pidanud ekstra kuskile kaugele reisima hakkama ning liialt mõtlema, et mis kõik kaasa vaja võtta on. Mäletan, et olin pikalt dilemma ees, kas joosta pikkades või lühikestes pükstes.. Õnneks tegin õige otsuse ja valisin lühikesed, kuigi hommik enne starti oli ikka päris jahe ja tekkis mitu korda kahtlus, et kas see on ikka õige otsus.  Õigepea oli aeg juba sealmaal, et tuli stardikoridori liikuda..

Mina alustasin C grupist ning olin selle üle väga rõõmus, sest plaanisin esialgu 5:00 tempogrupiga kaasa liikuda ning energia jätkumisel oleks hiljem lihtsalt omapead edasi liikunud. Küll aga tuli sel teemal mõned päevad varem tööl juttu ning sain aru, et 4:45 oleks isegi vähe parem plaan. Mida ma aga 5 minutit enne starti koridoris ei näinud oli just selle numbriga õhupall. 4:30 oli aga täiesti olemas, kuid kartsin, et see jääb minu jaoks tsipa liiga kiireks. Tuli ikkagi omapead teele asuda. Hetke pärast kõlas ka juba stardipauk ning otsustasin, et ma olen seda päeva liiga kaua oodanud ning tuleb, mis tuleb - mina kavatsen seda täiega nautida.

Kõige raskem osa minu jaoks oligi esimene 21km, sest ma ei teadnud, mida peale seda oodata. Ma ei olnud ju kunagi pikemat distantsi kui 21.1km jooksnud ja ka pikki jookse tuli trennides lõpuks ikkagi natukene liiga vähe. See-eest aga olin ma juba kuid regulaarselt 5-6x nädalas jooksnud ning teadsin, et jalad peaksid koormusele vastu pidama küll. Ja õnneks pidasid vastu ka, sest kui välja arvata joogipunktides kõndimine, siis terve maa ma lõppude lõpuks ikkagi jooksin. See oli lihtsalt nii hea tunne. Kõik need 42.2 km ootasin ja kartsin ma seda kurikuulsat "seina", millest nii palju lugenud ja kuulnud olin, kuid seda hetke ei saabunudki. Ühtäkki olin ma juba Paksu Margareeta juures ning kuigi mu mighty sai just siis otsa, siis teadsin, et nüüd tuleb langus ja lõpuni on veel nii-nii vähe minna ja ma suudan veel rohkem pingutada. Ja siis saabus suure naeratuse ja õnnetundega see kaua oodatud finished. I JUST RUN MY FIRST MARATHON! See tunne on lihtsalt kirjeldamatu.

Kuigi ma ei katkestanud ja ei hakanud jooksu ajal kõndima, siis ühe suure karuteene suutsin ma omale jooksuks teha küll. Nimelt olin ma paar nädalat enne jooksu kontoris väga palju kingades ringi käinud ning see oli nii vale ja halb otsus kui üldse olla sai. Tänu sellele tundsin alates 10ndast kilomeetrist kuni lõpuni välja, et jalg ei ole harjunud selles asendis enam väga olema ja see oli üpris ebamugav ja valus. Aga ise ma endale selle põhjustasin nii et kurta polnud kellelegi.. Kui siis ainult iseendal järgmine kord sellest õppida.

Esimesed 5km olid mu jalad nii kanged ja väsinud, et ma ausalt kartsin, et ma lihtsalt ei saa hakkama ja ühel hetkel katkestan. Õnneks aga ei lasknud ma nendel mõtetel end kaua piinata ning peale viite kilomeetrit see tunne ka kadus ning kergus hakkas jalgadesse tulema. Raja ääres nägin ka paari tuttavat nägu trennist, kes mu õnneks ära tundsid ja täiega kaasa elasid. Sellest oli lihtsalt nii nii palju abi. Terve selle aja elas mulle raja ääres kaasa ka mu armas härra, kellele olen selle eest väga väga tänulik, sest see muutis jooksu nii palju lihtsamaks ja nauditavamaks kui tead, et eespool on keegi, kes sind juba ootab! :)

Kokkuvõtteks võib öelda, et tegelikult jäin ma oma esimese maratoniga rahule küll. Alati saab paremini teha ja selleks ju järgmised korrad ongi. Küll aga järgmise paari aasta jooksul ma seda teekonda veel kindlasti ette ei võta, sest vaimselt oli see minu jaoks ikka päris raske.