Kätte on jõudnud aprillikuu ning läbi on saanud esimene treeningkuu treeneri käe all. Seekord tahaksingi kirja panna oma esimesed muljed ja emotsioonid selle kohta. Edit: Nüüd saab juba aprill ka läbi!
Jooksutreeningutega liitusin märtsi teisel nädalal ning sellest ajast peale olen üsna regulaarselt käinud iganädalaselt ühistrennides. Peab tunnistama, et on ikka palju kergem kui enam ise ei pea välja nuputama kui palju ja millist jooksutrenni teha. Esimesed 2 nädalat läksid suurepäraselt ning ma olin nii rõõmus, et saan jälle rohkem jooksmas käia ning neid imelisi päikselisi ilmasid nautida, mis nüüd vaikselt tekkima hakkasid. Enne teise nädala eelviimast trenni rääkisin veel töökaaslastele, et pean järgmisel päeval üksinda mäkkejookse tegema minema, sest olin Tartus tiimiüritusel ja ühistrenniks Tallinna tagasi ei jõudnud. Selle jooksuga aga kõik tegelikult ka muutus ning minu rõõmust ei jäänud suurt midagi alles.
Mis siis ikkagi juhtus, et jooksmine minu jaoks raskeks muutus? 23nda märtsi hommik algas tegelikult väga hästi, sest olin veetnud töökaaslastega toreda õhtu ning teadsin, et kui selle raskema trenni ära teen, siis saan ülejäänud nädalavahetusel mõnusalt puhata. Oi kuidas ma ikka eksisin. Trenni ma jõudsin, soojenduse sain ilusti tehtud ja enamuse mäkkejooksu lõikudest sain ka tehtud. Ainult 2 lõiku oli veel jäänud ja see kõige pikem lõik oli muidugi veel ees ootamas. Ja siis sai hetkega minu jooks otsa.
Mäletan, et jooksin just parasjagu Nõmme mäest alla kui kuulen, et Henri eemalt minu nime hõikab. Kuna ta oli sel hetkel eemal ja see hõige tuli nii ootamatult siis mina muidugi ehmatasin ja hüppasin järsult vasakule. Järgmine hetk vaatasin selja taha ja nägin ainult seda kuidas jalgrattur mulle korraliku hooga otsa sõitis. Esialgu ma suurt midagi peale selle, et ma peaga vastu asfaldit kukkusin aru ei saanud ja arvasin, et mis seal ikka, tänaseks on trenn läbi ja lähme koju ära. Pea valutas ja silme eest virvendas, aga midagi muud sel hetkel ei olnud. Igaksjuhuks otsustasime, et käime EMOst läbi ja uurime ega midagi hullu ei ole.
Kuna peale peavalu ja virvenduse midagi muud mul viga ei olnud, siis saadeti meid sealt koju tagasi. Õnneks saime üsna kiiresti vahele ja ei pidanud selle otsuse saamiseks seal 6 tundi istuma. Koju sõidust mäletan ma ainult seda, et tahtsin treenerile kirjutada, et ma kahjuks ei saanud oma trenni täielikult tehtud. Ja sel hetkel sain ma aru, et päris nii lihtsalt mul ikkagi ei läinud, sest ma ei suutnud enam normaalseid lauseid moodustada ja otsustasin inglise keeles täiesti suvalisi sõnu rääkima hakata. Ise ma muidugi sellest midagi ei mäleta, aga kiirabi mulle selle peale ikkagi kutsuti.
Ja nii ma veetsingi oma laupäevase õhtu PERH'is. Tänu Jumalale oli peaga ikkagi kõik korras ja peale diagnoositud ajupõrutust lasti mind koju tingimusega, et pean 1-2 nädalat puhkama ja trenni teha ei tohi. Sel hetkel olin ma nii kurb, sest treeningud olid just hakanud hästi minema ja pidin täiesti ootamatult nädalase pausi sisse tegema.
Peavalu peale esmaspäeva kadus, kuid selle ajaga hakkas endast märku andma korralik seljavalu. Nüüdseks on sellest möödas peaaegu 3 nädalat ning ma ei ole oma seljavaludest ikka veel täiesti vaba. Trenni pean tegema väga ettevaatlikult ning ootamatuid valusid tekib endiselt. Alles eile pidin ühe trenni vahele jätma, sest kolmapäevase jooksu lõpus hakkas üks pool alaseljast päris korralikult valutama. Ma olen väga tänulik, et see õnnetus lõppes tegelikult ju päris õnnelikult, sest pea peale kukkumisel oleks võinud olla palju hullemad tagajärjed. Sellegipoolest on esimene treeningkuu olnud just emotsionaalselt väga raske, sest ma tean, et ma suudan ja olen võimeline palju enamaks, aga valu tõttu ei saa ma endast maksimumi anda ja täie võimsusega treenida. Ma väga loodan, et olen varsti valudest täiesti prii ja saan jookse rohkem nautima hakkama, mitte ei pea igal sammul mõtlema oma seljale ja sellele, et ta ainult valutama ei hakkaks.
 |
| Juuni 2018 - minu esimene 21,1km on kindlasti minu eelmise aasta suurim saavutus! |
 |
| August 2017 - minu elu esimene 10km, mis jääb kindlasti eluks ajaks meelde! |
Comments
Post a Comment