Teine ja kolmas kuu kava järgi jooksmist ehk kas mu seljavalud said lõpuks otsa?

Selle aasta esimene pool on möödunud ikka ulmelise kiirusega. Alles oli jaanuar ja nüüd vaatab kalendrist mulle otsa laupäeval toimuv poolmaraton Narvas, milleni alles oli veel mitu kuud aega.Tundub, et mida vanemaks ma saan, seda kiiremini aeg möödub. 

Veel 3 aastat tagasi ma ei oleks uskunud, et kui ma korralikult joosta ei saa, siis see teeb mu kurvaks ja tekitab palju masendust, aga nüüd olen seda ise kogenud. Viimased 2,5 kuud on minu jooksuteekonnal olnud vaimselt kõige raskemad. Ma ei osanud uneski näha, et ma neid seljavalusid nii pikalt taluma pean. Ma tean, et ma olen valmis palju rohkem treenima ning kiiremini jooksma, kuid kui kiirendused su seljavalu ikka hullemaks teevad, siis kaob motivatsioon ära. Ainult aeglaselt sörkides paraku arengut ei toimu. Kaua sa seda baasi ikka laod. 

Käisin eelmisel reedel lõpuks ka füsioterapeudi juures. Sealt sain ka täispika kava, mida seljavalude vähendamiseks teha võiks ning lisaks teipis ta mu selja ka ära. Ja pool nädalat hiljem on mu selg juba parem. Ei teagi kas oma osa on rohkem sellel, et sellest õnnetusest on nii palju aega möödas, et selg ise hakkab paranema või oli ka füsioterapeudi juures käimisest kasu. Ilmselt on oma osa mõlemal.

Füsioterapeudi juures. See kumm oli ikka räigelt tugev :D

Aga, et see postitus ainult nutujoruks ei jääks, siis tegelikult on mul hästi hea meel, et ma omale enam ise kava leiutama ei pea. Nii hea on minna välja ja joosta täpselt nii nagu treener käsib. Vahepeal tekib küll tahtmine ise midagi leiutada, aga siis taob kaine mõistus pähe ja annan endale aru kumb meist ikkagi treener on. Kuigi pikki jookse ei ole eriti teha jõudnud, siis arengut märkan juba isegi. Tasa ja targu.

Laupäeval on ees ootamas poolmaraton ja siis on paariks kuuks võistlustega kõik. Ma veidi pelgan seda laupäevast jooksu, sest pole saanud selja tõttu eriti pikalt joosta, aga samas ega ma eelmine aasta enne poolikut ka väga pikka maad ei jooksnud. Küll aga olen endale teadvustanud, et aega ma jooksma ei lähe, vaid jooksen tunde järgi ja vaatan kuidas seljale see vahemaa meeldib.  Hirmutav on ka tõsiasi, et ilm tõotab tulla veel kuumem kui oli maijooksul ning juba see oli minu jaoks päris õudne. Aga küll ma hakkama saan ja valin tempo ka vastavalt enesetundele. Uut rada ootan igatahes väga, sest see pikk edasi-tagasi sirge oli minu jaoks eelmisel aastal kõige raskem.