Narva energiajooks 2019 - see oli rets

See jooks oli minu kevadhooaja kõige kardetuim jooks ning põhjuseid selleks oli tegelikult mitmeid. Ühest küljest kartsin väga oma selja pärast, sest seni oli see intensiivsemate ja pikemate jooksude ajal pea alati valutama hakanud. Teisest küljest oli põhjuseks ka see, et ma ei olnud ju seetõttu ka üle 10km jookse sel aastal teinud. Ega ma tegelikult eelmine aasta enne poolikut ka väga palju pikemat maad ei jooksnud, kuid siis ei olnud mul seljavalu. Kõigele sellele lisaks lubati muidugi rekordiliselt kuuma jooksuilma, mis minu hirme üldse ei vähendanud. Päev enne jooksu tuli tegelikult ka teade, et kuuma ilma tõttu on võimalik registreerimine järgmisesse aastasse lükata, kuid olin juba jooksuga arvestanud ja otsustasin, et seda võimalust ma ei kasuta.

Mul on hea meel, et ma ei pidanud laupäeval mitu tundi varem Tallinnast sõitma hakkama ja sain rahulikult alles kell 9 kodust liikuma hakata. Ees ootas tunni ajane sõit ning eelmisest aastast oli juba teada, et parkimisega ei tohiks ka kaua minna. Veidi peale 10t jõudsime Narva ja saime rahulikult stardipaika jalutada. Sel aastal oli sekretariaat kohe kaugelt näha ning numbri sai kätte päris ruttu. Veidi oli vaja veel oodata ja siis saigi juba rahulikult stardikoridori liikuda.

Täpselt nii nagu üleeelmise aasta ööjooksul oli ka siin stardikoridoris pulss juba enne jooksu algust päris kõrge. Ma ei tea kas ma olen kuumuse tõttu lihtsalt nii närvis või tõusebki kuumade ilmadega mu pulss niisama lakke. Olgu, päris lakke küll mitte, aga peaaegu rahuliku jooksu alumisse otsa küll. 

Esimesed 10km jooksust möödusid tegelikult päris hästi, tempo oli küll palju kiirem kui ma plaanisin aga olemine ise oli täitsa hea sellise ilma kohta. See, mis sealt edasi oli, oli lihtsalt väga väga raske. Kui enne starti olin ma kindel, et mina kõndima ei hakka, siis rajal sain aru, et selline mõtlemine on lihtsalt rumal ja tegin neid kõnnipause ikka mitmeid. Seejuures olin väga rõõmus, et olin oma veepudeli kaasa võtnud, sest kuigi selle tassimine oli ebamugav, siis sain vähemalt iga hetk juua ja janu tundma ei pidanud.

Kõige raskemaks tegigi selle jooksu ilmselt see, et rada oli üpris tuulevaikne, must asfalt küttis täiega ning varju pääsemisest võis ainult unistada. Nii ma seal jooksin ja kõndisin ja proovisin selles hullus kuumuses ellu jääda. Õnneks teadvustasin endale üsna ruttu, et mingist rekordist pole mõtet unistada ning peamine on ikka lõpuni jõuda. Kilomeetrid venisid küll väga aeglaselt, kuid viimaks oli kätte jõudnud see tuttav pööre, mis viis alla jõekaldasse ning sealt edasi juba promenaadile, kust oli lõpuni veel vaid viimane kilomeeter. Ja siis oligi finish käes - ligi 13 minutit aeglasem kui eelmisel aastal, kuid siiamaani ilmselt kõige raskem jooks, mis mul üldse kunagi olnud on. Katkestajaid oli rajal ikka päris palju ning finishisse jõudes olin tänulik, et ei pidanud seekord nende sekka kuuluma.

Peale finishit oli veel kiire käik MyFitnessi pessu ning seejärel suundusime juba Mäkki sööma, sest peale sellist jooksu poleks ma enam koduni vastu pidanud. Tagantjärele vaadates saan aru, et sellised jooksud õpetavad asju realistlikumalt nägema ning mõistma, et alati ei lähe asjad nii nagu me plaanime ning tuleb osata nautida neid olukordi ja hetki just sellisena nagu nad on. Loomulikult oli veidi kahju, et nii palju aeglasema jooksu tegin, kuid ma olen õnnelik, et jõudsin lõpuni ja sain hoolimata kuumale ja raskusele selle katsumusega hakkama. Küll aga võtsin enda jaoks vastu otsuse, et järgmisel aastal ma ilmselt oma samme enam Narva jooksule ei sea. Hetke seisuga plaanin joosta oma aasta esimese poolmaratoni hoopis aprilli alguses Budapestis. 

Narva energiajooks - juuni 2019